MDG

Aastatuhande arengueesmärgid:
Tänased noored, homsed täiskasvanud

Praegune sotsiaal-poliitiline situatsioon enamikes riikides on murettekitav. Iga-aastane ÜRO arenguprogrammi raport toob välja, et lõhe vaeste ja rikaste vahel kasvab. Aruande alusel on “ebavõrdsuse tase lausa õõvastav”. 2000. aasta lõpus ÜRO poolt organiseeritud tippkohtumisel allkirjastasid enamike maailma riikide juhid Aastatuhande arengueesmärkide deklaratsiooni, millega nad kohustuvad alltoodud 8 eesmärki täitma aastaks 2015. Nende eesmärkide täitmine on vältimatuks tingimusteks, et vähendada vaesust maailmas vähemalt poole võrra. Praeguse tendentsi järgi on rohkem kui 40 riiki, millest 33 asuvad Aafrikas Saharast lõunas ja kus elab rohkem kui veerand maailma elanikkonnast, hädas, et 2015. aastaks täita kasvõi pool planeeritud eesmärkidest.
Nagu öeldud, peamine eesmärk on vähendada vaesust poole võrra aastaks 2015 läbi järgmiste tegevuste:
1. kaotada maailmast äärmine vaesus ja nälg
2. tagada algharidus kõigile maailmas
3. toetada soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi
4. vähendada laste suremust
5. parandada emade tervist
6. võidelda HIV/AIDSi, malaaria ja teiste haigustega
7. tagada looduskeskkonna püsivus
8. luua ülemaailmne partnerlusvõrk arengu edendamiseks

Eesmärgi saavutamine on iga riigi prioriteet ja ainus võimalus garanteerida normaalne eksisteerimine globaliseerunud maailmas. Valitsuste vähene jõupingutus, vähene ühistegevus ja konfliktide arvu kasv takistab meie planeedil saavutamast globaalset lepitust.

Mis rolli mängivad noored?

Tänased noored on homsed täiskasvanud; need, kes peaksid kontrollima tootmistulemusi ja tegelema ebaõnnestunud tegevuste tagajärgedega.
On vajalik muuta noored vastutustundlikumaks, pühendunumaks ja rohkem aktiivsemateks juba täna. Teiseks tuleb arendada noorteorganisatsioone, kes peaksid aitama noortel tegeleda eelnimetatud probleemidega.
Nende ülesandeks on:
- aidata noortel õppida vastutustundlikkust ja pühenduda rohkem Aastatuhande arengueesmärkide täitmisele.
- läbi hea praktika edendada noorteorganisatsioonide oskusi.

Projekti raames korraldasime igas osalenud riigis filmikonkursi. Tänaseks on konkurss lõppenud ja võitja selgunud. Konkursi võitja Kristin Leis kirjeldab alljärgnevalt oma võidureisi.

Spoleto – Perugia – Malindi

keenias_too.JPG
Meie reis algas 9. juulil Pärnust, kust alustasime oma teekonda autoga Riia lennujaama. Itaalia lennujaamas tutvusime kohe kolme kreeklannaga, kes olid meile suureks abiks. Spoletosse jõudmiseks tuli meil läbida teekond, mis koosnes autodest, lennukitest ja rongidest. Kuigi reis oli väsitav ja ilmastik harjumatult palav, võeti meid vastu ääretult sõbralikult. Ka majutustingimused olid kiiduväärt ning ka sinna juurde kuuluvad eined.

Koheselt sai tutvust tehtud meie sõpradega Keeniast, kellega vestlesime pikemalt. Peale esimest kosutavat und oma ajutises elamispaigas, viidi meid kohalikku arheoloogiamuuseumisse, kus räägiti Itaalia ajaloost ja kus oli võimalik näha ka erinevaid eksponaate. Hiljem toimus seal samas väikene loeng, mis keskendus põhiliselt Spoleto ajaloole ja selle tähtsusele kaasajas ning puidutööstuse ohtudele.

Peale lõunat toimus esimene workshop, kus arutati kahes grupis questionaride vastuseid ja prooviti jõuda üksmeelele nende tõlgendamisel. Ning õhtul oli võimalus vaadata üht filmi, mis küll kahjuks tehnika viperuste tõttu mul vaatamata jäi.

Järgmisel päeval, 11. juulil, külastasime hommikul Santa Maria katedraali, mis jättis väga hea mulje oma arhitektuuri ja kunsti poolest. Ning sealt edasi kõndides käisime ka ühes teises kirikus, mis küll oli välimuselt tagasihoidlikum, kuid sellgi poolest ääretult ilus. Meie ajutise kodu koridoris avati ka Aafrika pildigalerii, mis siis jutustas Aafrika naiste tähtsusest. Sealt liikusime edasi konverentsisaali, kus pidas loengut Marco ning kus oli võimalik kõigil sõna sekka öelda. Eestlased, loomult vaiksed ja tagasihoidlikud nagu me oleme, ei öelnud suurt midagi ja osalt ka sellepärast, et iga riik keskendus oma maa probleemidele, aga meie riigile olid need asjad võõrad.

Neljandal päeval külastasime linnast veidi väljas asuvat farmi, kus elasid kuus meest, kes olid seal vabatahtlikult ja muust maailmast täiesti eraldatud. Tegemist oli kommuuniga, mis võttis enda hoolde inimesed, kes on olnud pahuksis kas alkoholi, narkootikumide või mõne muu probleemiga. Seal tehti meile väike ringkäik mööda nende talu, kus nägime erinevaid loomi ja kasvuhooneid, tutvustati nende põhieesmärke. Hiljemasel ümarlaua koosolekul vestlesime teemal “naiste õigused” ja ka seal olid vaidlused mõneti tulised.

Programmi eestvedajad üritasid kõigil olemise võimalikult meeldivaks teha ja viienda päeva hommikul pakuti meile, eesti neiudele, magusate crosantide asemel vorsti ja juustu. Hommikusöögilt sõitsime kõrval linnas asuvasse raamatukokku, kus oli selle päeva teemaks “puhas joogivesi”. Seal valmistas iga riik lühikese kõne ja rääkis oma maa vee probleemidest ja nende võimalikest lahendustest. Peale lõunapausi sai Keenia ja Ghana sõpradega laintantsu tantsitud ning seejärel jagunesime kahte gruppi ja alustasime oma kümne recommendationsi kirjutamist.

Kuuendal päeval viidi meid Perugiasse, kus leidis aset mitmetunnine konverents, mis toimus küll itaalia keeles, kuid mida meile tõlgiti inglise keelde. Ja kuna me jõudsime liiga hilja tagasi, siis majutuspaiga õhtusöögist jäime me ilma. Kuid siis viidi meid linna pizzeriasse, kus nii toit, vein ja seltskond olid laitmatud.

Järgmisel päeval istusid siis kaks gruppi kokku ja pidid oma 20-st recommendationsist välja valima kümme kõige mõjuvamat. Kahjuks tuli jätta hüvasti ka oma Keenia sõpradega, kuna nende lend oli planeeritud päev varasemaks. Hiljem õhtul kirjutasid neli inimest eri riikidest – Ghanast, Kreekast, Tsehhist ja Eestist, kokku viimase lõpliku dokumendi, mis valmis suurte ponnistuste peale veidi pärast südaööd. Oma viimasel päeval loeti ette lõplik document nii itaalia kui ka inglise keeles ja siis oli aeg kohvrid pakkida, et sõita Rooma lennujaama ja sealt juba edasi Mombasasse.

Keenias võeti meid jällegi sõbralikult vastu ja viidi meid Watamus asuvasse kuurort hotelli. Aquariuse Resorti oli enneolematult ilus. Esimene päev anti meile sisseelamiseks ja puhkamiseks ning kuna järgmine päev sadas tugevat vihma, siis jäid ka selle päeva programmi üritused ära. Kuid meiega ühinesid mõned uued inimesed Keeniast ja ka Keeniapoolse projekti eestvedajad Aggrey ja Billy.

19. juulil viidi meid kohaliku hõimurahva juurde, kes esinesid meile ja tutvustasid ka oma kombeid ja eluolusid. Näiteks nende hõimuvanem oli 85-aastane, tantsis nagu noor antiloop ja oli viie naise abikaasa. Peale lõunat viis Moses hotellis läbi mõned ringmängud ja üldise tutvumise. Meeldiv oli see, et õhtusöögil kostitati mind sünnipäeva laulu, tordi ja küünaldega.

Järgmisel päeval käisime nurseryschoolis, kust meid võeti vastu väikese kontserdiga nii laste kui ka vanemate poolt. Tegu oli siis algkooliga, kus oli kolm klassi, umbes 90 last ja mis oli ehitatud tänu Kreekast saadud annetustele.

21. juulil oli meil kavas programmiväline ühepäevane reis safarile, mis algas väga vara hommikul ja lõppes umbes kaheksa ajal õhtul, kuna pimedaks hakkas minema juba kuue seitsme paiku. Safaril õnnestus näha meil peaaegu kõike. Seal olid elevandid, kaelkirjakud, lõvid, kõikvõimalikud kabjalised ja sõralised, Mõne ahviga läks veidi madinaks, kui ta autokatuselt bussi tungis ja banaani koored ära näppas, aga üldiselt oli rahumeelne ettevõtmine.

Neljapäeval käisime Malindil, kus meid viidi keskusesse, kus tegeletakse naiste õiguste (aidsi ja prostitutsiooni) probleemidega. Sealt edasi liikusime võõrutusravi keskusesse, kus rääkisid oma elust ja probleemidest selle paiga elanikud. Õhtul läksime ületee asuvasse koolimajja, et vaadata neid filme, mis olid selle projekti raames konkursile laekunud ja võitjaks kuulutatud. Filmid olid väga huvitavad ja ka erinevad. Kõige enam jäi meelde keenialase Johni tehtud film “My Sudan”.

Viimasel päeval külastasime Malindi kohaliku omavalitsuse kontorit ja seejärel kuulasime loengut teemal prügi ja selle töötlemine. Hiljem oli võimalus lõpuks India ookeanit külastada ja peale õhtusööki, mis oli suahiili teemaline ja toimus basseini ääres, istusime kõik koos veel viimast korda maha, et avaldada oma tänud ja jätta hüvasti nendega, kes meiega tagasi Rooma enam ei lennanud.
Öösel sõitsime bussiga Mombasasse ja sealt lennukiga Rooma, kus tuli veeta veel üks öö, enne kui võis oma jalga juba Eesti maa peal puhata.

Kokkuvõttes võib reisiga väga rahule jääda, sest vaatamata väikesele väsimusele ja veidikesele üleliigsele ootamisele, oli tegu siiski võrratu reisiga, kus oli võimalus tutvuda nii paljude huvitavate inimestega ja samuti õppida mitmeid põnevaid asju, seoses siis teiste kultuuride ja ideedega. Olen äärmiselt tänulik inimestele nende sõbralikkuse eest ning samuti suurtänu Sarale, kes tegi kõik, et me tunneksime ennast võimalikult hästi.

  

Soovid Pärnus huvitavalt aega veeta?

Liitu infokirjaga